“Muinasjutt” (vene keeles Сказка, Skazka) on 2022. aastal valminud täiskasvanutele mõeldud eksperimentaalne animafilm, mis segab arhiivikaadreid süvavõltsinutehnoloogiaga, et luua autentne ja ekspressiivne visuaalne kogemus.
Arvutianimatsiooni abil äratab Aleksandr Sokurov (s 1951) ellu ajaloolised tegelased: neli teise juhti Hitler, Mussolini, Stalin ja Churchill. Sokurov on pannud nad hiiglaslikes Rooma varemetes asuvasse purgatooriumisse ootama enda sissepääsu taevasse.
Seejuures ei ole selles mustvalges linateoses väärdunud ja omamoodi õudne mitte ainult keskkond, vaid ka tegelased, kes ilmuvad vaataja ette sürreaalsel ja häirival, kohati realistlikul, seejärel aga moonutatud, mittetäielikul, käestlibiseval kujul. Oma saatust ootavad kunagised juhid on korraga ajaloolised isikud ja kõrgtehnoloogilised kummitused, esindades nii tõelisi ajaloosündmusi kui filmilooja käsitlust sellest. Nii nagu on kummaline tegelaste väänduv ja käestlibisev välimus, on seda ka nendevahelised dialoogid, mis takerduvad ikka ja jälle samadest – sageli arhiivikaadritest tuttavatesse – kinnisideedesse.
Nii näibki Sokurov küsivat, mis on ajaloo juures oluline – kas faktid või nii asjaosaliste kui meie enda käsitlused, teooriad ja (väär)kujutlused faktidest? Näiteks keskendub “Muinasjutu” Hitler rohkem Pariisi põlemisele kui holokaustile.
Filmi sisu moodustavad arutelud keskenduvad peamiselt tegelaste maise elu igapäevastele üksikasjadele ja isiklikele valikutele suuri poliitilisi projekte, kuritegusid või ideoloogiaid peaaegu mainimata. Seejuures puudub vaatamata kõigi kibestumisele ja seniilsele väiklusele vanade vaenlaste vahel vaen. Tundub, et oodates juba pikalt sissepääsu taevasse, ollakse üksteisega harjunud – seovad tegelasi ju ühine lõksusolek ja sarnased kinnisideed.
Kriitikud on tõstnud esile “Muinasjutu” visuaalset värskust ja uuenduslikkust. Kindlasti väärib tunnustust ka linateose atmosfäär, mis mõjub teatud õudusele vaatamata pigem vaikse unenäo kui vaatajat šokeerida püüdva traumaatilise elamusena.
Kokkuvõttes küsib Aleksandr Sokurov publikult seda, kuidas me minevikku mäletame ja kuidas mineviku kuriteod võivad aja jooksul unustustesse vajuda. Film väljendab kahtlust avaliku mälu suhtes ning näitab, kuidas mälu aja jooksul tuhmub ja ununema kipub. Lõpuks ennustab film sedagi, et möödaniku kuriteod võivad täielikult ununeda, avades sellega uuesti ukse kurjusele. Nõnda jääb “Muinasjutu” lõpus tunne, et ajaloo kogemine ega sellega ka aktiivselt tegelemine ei õpeta mitte midagi. Kurb, aga aktuaalne tõdemus.
* Tsitaat kreeka keeles: “Τὸν Σατὰν ἀπηγχόνισας, θείαις ἀθληφόρε νευραῖς τῶν λόγων σου· νίκης ὅθεν κεκαλλώπισαι, Βασιλίσκε μάρτυς διαδήμασι.”
Antud fraas otse kreeka keelest tõlgituna:“Sina, kannataja, lämmatasid Saatana oma jumalike sõnade nööriga. [Nõnda ehtisid sa, märter Vasilisk, end võidukrooniga.]
(Püha märtri Vasiliski (Basiliskuse, mälestuspäev 22. mai) jumalateenistus, kaanoni 4. laulu 4. tropar)
Aitäh Mattias Palli!
Vt lisa: IMDb
